The Ardjuno Volcano from Tosari, Java

Varajad aastad, pere ja kunstiline haridus

Marianne North sündis 24. oktoobril 1830 Hastingsis, Inglismaal. Ta oli Frederick Northi ja Janet Marjoribanksi kolme lapsest esimene. Tema isa oli kohaliku elu märkimavama tegelane, teenides Norfolkise asetatud leitnena, magistraadina ja Hastingsi parlamendiliikmena. See sotsiaalne seisund pakkus talle kindlat stabiilsust, mille North lõpuks seiklustikule ja pidevale liikumisele vastu vahetas. Tema varajane huvi botanika vastu leidis tõenäoliselt alguse tema isa sidest Sir Joseph Dalton Hookerga – suhe, mis tõi loodusteaduste tema lähedasse sotsiaalsesse keskkonda.

Tema kunstiline arengukurv määrküs isiklik kadu. Pärast ema surma pöörduks North lillemaalide juurde. See ei olnud pelgalt hobi, vaid tehnilise disipliini algus, mis määrkas tema kogu karjääri. Kuigi tema noorehood oli määratletud jõuka familias olevate rangete ootuste järgi, muutus tema harjutus üha spetsiaalsemaks. 1867. aastal õppis ta õli-kunsti Valentine Bartholomew juures, mis viis ta kaugemale oma klassi naistele omast akvareltraditsioonidest, suunates ta paksu ja läbipaistmatuse eest vältiva õli-meediumi juurde, mida ta hiljem rasketel reisidel kasutada pidi.

Maailmareisid ja Taimeportreed

Marianne North karjäär oli määratletud eiramisega, millega ta keeldus jääma viktoriaanliku naise eest ootavates kodustes piirid;

Tema karjäär oli määratletud eiramisega, millega ta keeldus jääma viktoriaanliku naise eest ootavates kodistes piirides. Aastate 1871 ja 1885 vahel rändas ta läbi kuue kontinendi, külastades 17 riiki, et jäädvustada taimestikku otse nende loomulikus elukesimuses. Need ei olnud pelgalt puhkereisid või siit-seal käidud vaatamisretki. Liigudes läbi Kanadast, USA-st ja Jamaica-st aastatel 1871–72, lõi ta oma loomingulise meetodi, milleks sai otsene looduslik vaatlemine. Tema iseseisvus oli tema tööks praktiline vajadus; ta rändas peaaegu alati üksi, rahastades oma ekspeditsioone oma iseseisva varanduse abil.

Tema liikumisvabaduse mõõtus oli hiõvetav. Ta veetis ühe aasta Brasiiliis, töötades metsa sügavuses asuvates onnis, et tabada taimi nende loomulikus keskkonnas. See täielik sisseelamine võimaldas tal dokumenteerida taimi nende spetsiifilistes ökoloogilistes kontekstides, mitte lihtsalt eraldatud näididena. 1878. aastal pühendas ta kogu aasta India erinevatele osadele. Tema võime säilitada sellist aktiivsust — külastades 14 aasta jooksul 15 riiki — näitab logistilist rangust, mida vähesid tema kaaslasi suutsid võistluse alla jääda. Ta ei tugenud institutsioonide hoolikalt hoitud kollektsioonidele, vaid eelistas looduse tõeselt ja vahetut tegelikkust.

Tehnika ja kunstiline stiil

Marianne Northi lähenemine botaanilise illustratsiooni kunstile murras läbi viktoriaanliku ajastu tavalistest akvarellitraditsioonidest. Kui tema kaasajad eelistasid valged taustad ja kerged, läbipaistvad värviglaasid, siis ta töötas õlivärvidega kartongil. See valik oli sama palju praktiline kui ka stiililine. Maalimine looduslikus keskkonnas nõudis kiirust ja vastupidavust, ning õlivärvid võimaldasid tal jäädvustada troopilise flora külgest ja sügavast värvilisust enne valguse kadumist. Tema meetod oli otsene ja vankumatu. Tavaliselt tegi ta esmalt kompositsioonid grafiitiga või süsiniskuul, ning seejäpärast kestis värv ette valmistatud pinnale. Paljudes juhtuddes kasutas ta "märjast märjale" tehnikat, segades värve otse aluspinnas, et saavutada kohene sügavus ja elavus. See tegi ningel, tekstuuriga rakenduse, mis eelistas taime va immediate kohalolu ja täitlikkust eelist külgestavalt ja sterilistvalt isoleeritud näididtele, mida tavaliselt teadete ajakirjadest leiti.

Tema värvipalett oli rangelt kontrollitud – see oli vältimatu vajadus naisele, kes kandis varustust üle kuue kontinenti. Ta tugus piiratud valikule pigmente, eelistades eriti kobaltsinist, loodavärvi ja punast madder-värvi. See materjalide ökonoomilisus tagas, et tema teosed säilisid ühtlase intensiivsusega. Ta vältis musta värvi liigset kasutamist, mis sageli muddustab kompositsiooni. Selle asemel juhtis ta värvi temperatuuri ja tugevust, kasutades sinisi, rohelust või oranži, et pehmendada liiga võimakaid toone. See tehniline täpsus võimaldas tal kujutada taimi nende loomulikus elukeskkonnas, lisades sageli ka loomad, tempelid või maastikud, et luua täielik keskkonnaline kontekst. Tulemuseks on liikide register, mis räägib sama palju konkreetse asukoha atmosfäärist kui ka taime endast anatoomiast.

Olulised teosed ja märkimisväärsed maalid

Marianne Northi kunstiline pärand on tohutu, koosnedes 832 õlimaaliga, mis on loodud otse loodusest imetledes. Ta ei tugenud oma ajakondsete kunstnike eelistatud steriilsetele ja isoleeritud näidistele, vaid tema lamedad pinda tabavad taimed nende loomulikus, spetsiifilises elukeskkonnas. Näiteks teoses Tegoro, Sarawak jäädvustab ta Borneos piirkonna lopsakust ja elujõudu, samas kui teos On the Way from Tibet near Nagkunda, North India tabab Himalaja maastiku dramaatilist suurust ja ihtevust. Need teosed toimivad visuaalsete ajalooona keskkondade kohta, mis on sellest ajast peale läbinud märkimisväärseid muutusi.

Pärand ja Kew Gardensi galleri

Royal Botanic Gardens'i Kew's asuv Marianne North'i galleri on Briti kunsti ajaloos ainulaadne ja eristuv nähtavus. See püsib Briti kunstiajaloo unikaalse tähendusega, olles ainuke püsiv üksindekasutus naiskunstniku teostele, mis on loodud Briti nõuandjate allates. See ei olnud pelgalt passiivne kingitus; North tellis ruumi juba 1879. aastal ning osales selle loomisel aktiivselt, kujundades ise kogu sisekujunduse. Tema mõju ulatub kaugemale kui vaid pinda jäetud piltidele – see on mõjutanud kogu vaatlemiskogemuse arhitektuurilist olemust. Koostades oma kollektsiooni 1882. aastal Kew'le, tagas ta, et tema spetsiifiline visioon globaalsest taimekunstist püsib vaieldamatuna ja on edasi jõukõvastatud.

See kollektsioon koosneb üle 800 maali- ja õliõpikust, mis dokumenteerivad taimedega täis elu üle kogu maailma. Need teosed pakuvad visuaalset ajalugu liikidest, mis võivad tänapäevast olla ohustatud või täiesti kadunud, muudes gallerii nii kunstilise kui ka teadusliku tähtsusega paikuks. Erinevalt selle ajastu traditsioonilistest botaanikatest, mis kasutasid akvarelli neutraalsetel taustadel, jäädvustavad North'i õliteosed taimed nende loomulikus elukeskkonnas, kaasates sageli ka loomad, tempelid või inimesed. See lähenemismoodus annab vaatajale tunde sellest spetsiifilisest atmosfäärist ja keskkonnast, millega ta oma maailmareiside ajal kohtus.

• Tegoro, Sarawak
• On the Way from Tibet near Nagkunda, North India