Estudio 1 Käsitsi õliga maaldud, just teie seinade jaoks

Joan Miró elu ja kunst

Barcelona, 20. aprill 1893. Joan Miró i Ferrà astub maailma, mis on täis täpsust ja käimeid, olles sündinud kellameeste peressa. See varajane keskkond loomis taustast hoolikat käsitöömeistrilikkuse, mis püirs on olnud kaasas kogu tema arengul, olles maalija, skulptuurimeister ja keraamik. Ta liigub läbi aastakümnete mitte järgades ettepandud kooditud teed, vaid muutes pidevalt oma fookust, muutudes lõpuks sürrealismi ja abstraktsest kunstist kujunemise keskseks figuuriks.

Tema loomingu klassifitamine on raskendatud. Kuigi paljud üritavad teda kinnitada ühte stiili, jääb Miró vankast sõltumatuks, väljendades sageli soovi ümberleida kehtivad esteetika hierarhiad. Ta töötleb rahutamatu energiaga, eksperimenteerides erinevate meediumitega, et tabada alateadlikku. Tema kunstiline praktika on pidev pinge orgaanilise ja geomeetrilise, unenäolise ja kägistatava vahel. Kuni tema surm 25. detsembril 1983, on ta jätnud jälgi visuaalse keele, mis paneb küsimuse alla kunstilise väljenduse olemuse.

Tema sümbolite keel ja visuaalne maailm on kooditud täis biomorfseid kujusid ja värve, mis on alguse saanud tema varajastest kogemustest.
The Farm on üks tema olulisemaid teoseid, mis peegeldab tema stiili arengut.
The Tilled Field näitab tema sügavamat sidemet maastikuga.
The Birth of the World on näide tema poeetilisest ja abstraktsemast lähenemistest.
Katalaani maastik on tema jaoks olnud pidev inspiratsioon, mida näitavad näiteks The Hunter.
Tema varajased uurimised ja perekonnaliidud peegelduvad ka teoses The Family.
Lisaks on tema kunstiline maailm kätte saanud ka läbi detailsete kompositsioonide, nagu Dutch Interior I.

Varane elu, pere ja haridus

Barcelona, 1893. Joan Miró visuaalse keele vundament laidunud Katalaania pealinna südames. Tema varased aastad on tähistatud kahedivisioonilise eksistensiga. NeljaNAdalane Miró astub ärimüüri, mis on pragmatiline tee, mis kulgeb paralleelselt tema kasvavate loovate impulssidega. Ta ei vali kaubanduse ja kunsti vahel; ta pursuitib mõlemaid. Samal ajal, kui ta õppis äri, registreerus ta samanaegselt kunstitunideks Escuela Superior de Artes Industriales y Bellas Artes koolis.

Momentum kasvab. Kuni 1911. aastani on Miró juba astumas avalikkuse tähelepanu alla, näidates oma esimeset maali Barcelonas toimunud kuues rahvusvahelises kunstinäitusel. See varane avastamine tähistab üleminekut klasseruumist professionaalsete sfääri. Tema formaalne haridus süveneb aastateks 1912 kuni 1915, mil ta õppis Francesc Galí juures Escola d’Art koolis. Need rangid õppeaastad loovad tehnilise raami nende radikaalsete murdmiste jaoks, mis järgnevad.

Aastad Pariisis – vorming ja uuenemine

Pariis, 1920. Linn tõmbab teda ligi. Miró jõuab Prantsuse pealinna, pinda, kus modernismi voolud ja tema oma katalaani identiteet hakkavad tema loovat tuppama. Ta liigub mööda neid täiskoetleid, kohtades kunstnikeid nagu Pablo Picasso. See on intensiivse kokkupõrde ja eksperimenteerimise periood. Ta ei sälita vaid stiile; ta navigeerib avangardide ja oma koduse maastiku juurete vahelises ruumis.

Poliitiline õhk muutub. Hispaania kodusõja puhkeamine sunnib teda oma geograafias muutma. Ta leidub end Prantsusest, elades sunnatud eksiliirgus kuni 1940. aasta keskpäevani. See eksiirgus kujustab murdepunkti tema varasematest, stabiilsematest uurimistest. Aastate 1937 ja 1938 alguse vahel läbib tema kunstiline väljund ägelise ja terava transformatsiooni. Ta loob kaks stiilis unikaalset maalidet, murrandudes oma senise mustri vastu, et luua midagi täiesti eristuvat tema varasematast loomingust.

Tehnika ja ainulaadne kunstiline stiil

Joan Miró lükkab tagasi keestablished meetodite turvalisuse. Ta kohtub konventsionaalset maali kunstiga kui burgsese ühiskonna tööriistaga, ning ta püüab seda lähenemist lammutada oma rahutul ja ikonoklastlikus praktikas. Tema looming vastab sageli lihtsale klassifitseerimisele; seda tõlgendatakse tihti sürrealistlikuna, kuid tegelikult on seda juhkinud sügavalt isiklik stiil, mis vastandub mis tahes ühikule või "ismile". Ta liigub erinevate meediumite vahel kiirotslikult energiaga, eksperimenteerides maali, pastelli, grafika, skulptuuri, keraamika, kollaaži, muralismi ja gobeliniga. See mitmekorralikkus võimaldab tal pääseda traditsioonilise esituse piirangutest.

Tema biomorfishid maalid sünnivad karke vormide ja objektide kaudu, mis jäävad vaid marginaalselt jälgatavaks. Nendes vormides on olemas pinge, alateadvuse tunne, mis on väljendatud ainulaadse pictoriaalse keele kaudu. Ta kasutab akrüülvärve, et luua luminöotseid ja teksturoidud pintoide, mis annavad tema kompositsioonidele füüsilise tähtsuse. Kujundid ei säili lihtsalt liaisel lapil; nad eksisteerivad muutliku oleku keskel, esinedes sageli kui glüfid või sümbolid, mis sillutavad sildid nähtava ja kujutlupõhise vahel.

• The Farm (1922)
• The Tilled Field (1924)
• The Birth of the World (1925)
• The Gold of the Azure (1967)

Peamised teosed ja suurepäralised meistriteosed

Üleminek isiklikumasse, sümboolilisse keelde leiab oma ankru teosest The Farm. See teos tähistab murdu tema varajastest õppeaastadest, toimides tema loomingulise kadalise nurgakivina, mis juhib tema arenevat abstraktsiooni katalaani maastiku reaalsusesse. Kuni 1924. aastani süvenes see side mullaga teoses The Tilled Field, kus piirid füüsilise maailma ja alateki vahel algavad hälguma. Piltide maailm liigub eemale traditsioonilisest esituslaadist, suunasid oma pooleid privaatse, kooditud sõnavara poole.

1925. aastal ilmneb The Birth of the World, mis märgib liikumist fluidsemmasse, primordiaalsesse ruumi. Siin muutub lina spontaalse loomise paikks, kus kujundid seemaavad tekkima nullpunktist. See vormide alguse uurimine jätkub ka tema hilisemate aastate jooksul. 1967. aastal näitab teos The wing of the lark ... jätkuvat tema unikaalse visuaalse keele meisterlikkust, säilitades liikumise ja poeetilise vihje, isegi kui tema stiil kümenes.

Tema avalik kohalolu ilmus samuti monumentaalsetes, suurematsus mahus teosetudes. Dona i Ocell seisab kui katalaani vabaduse oluline sümbol, kasutades mosaiiki ja ebakindlaid kontuure, et võtta oma koht linna keskkonnas. See teos sillutab tee tema intiimsete, unistliksete maalide ja tema hilja visiooni avaliku, arhitektuurse mõõduguse vahel.

• The Farm
• The Tilled Field (1924)
• The Birth of the World (1925)
• The wing of the lark ... (1967)
• Dona i Ocell

Pärand ja püsiv mõju

Miró surm 90. aastal tähistas ühe era lõppu; teda peeti laialt modernismi viimaseks suureks täheks. Tema rahutu ja ikonoklastlik lähenemine linale ei olnud pelgalt esteetiliste hierarhiide ulatamine. Koostades vormid nende olemuseni, avas tema kunst tee abstraktsele ekspressionismile. Tema unikaalsed personages — need erakordsed, sümbolilised figuurid — jätsid püsiva jälje kaasaegse kunsti liikumisele, mõjutades hiljemki kunstnikke nagu Robert Motherwell ja Louise Bourgeois.

Tema pühendumus kunsti tulevikule leidis füüsilist vormi institutsioonide kaudu, mille ta asutas uurinemise ja eksperimentide edasiveerimiseks. 1975. aastal asutas ta Barcelonas Fundació Joan Miró institutsiooni. Seda järgnes 1981. aastal Palma de Mallorcas asutatud Fundació Pilar i Joan Miró. Need pühakoodid tagavad, et tema mõju püsib elavana, liiguides pelgast esemete staatilisest näitlemisest tänapäevase uurimise keskpunktiks.

Kus tema teoseid täna näha saab

Kõige sügavam ja täielikum kohtumine tema loomingulise pärandi-ga toimub Hispaanias, Barcelonas, Montjuïci künnal. Siin säilitab Fundació Joan Miró tohutut kogumust, mis koosneb üle 10 000 teosest. Josep Lluís Serti projekteeritud muuseumi keskkond võimaldab vaatajal liiguda terrasside ja hoovide vahel, mis peegeldavad kunstniku oma orgaanilist lähenemist ruumi kasutamisele. See on säilitanud end kui peamine koht tema visuaalse keele evolutsiooni uurimiseks.

Pärast Hispaaniat on tema kohalolu tunnetud kunstimaailma suurtes institutsioonides. New Yorkis hoiab Museum of Modern Art mitmeid tema teoseid, samas kui Metropolitan Museum of Art säilitab oma püsikogumuses mitmeid näiditeid. Need kolkeld pakuvad akenesse, kuidas tema eripärane abstraktsoon ja sümbolism sulastusid modernismi laiemasse narratiivi. Pariisis pakub Centre Pompidou veel ühte olulist kohta, et jälgida tema mõju Euroopa avangardile.

• The Farm (1922)
• The Tilled Field (1924)
• Dutch Interior I (1928)
• Painting (1933)
• Head of a Man (1935)
• Still Life with Old Shoe (1937)