Trees

Varane elu, pere ja kunstiline haridus

Hryhorii Havrylenko avas silmad 7. juulil 1927 Kholopkove külas, mis asub Sumi piirkonnas lähedal Hluhivile. Ta sündis jõuuka talupere sisse, viie lapse peres, mis nautis kunni maaelu kindlat ja stabiilset rütmi. Kuid 1930. aastal jõudis nende uksest sisse poliitiliste muutuste tugevad tuled, kui pere kohasati kulakudeks. See raskendav kogemus sundis neid põgenema Gruusia, ning see ebakindeltsust täis liikumine kujendas tema elu algusaegu, enne kui pere lõpuks uuesti asustas Hluhivis.

Tema ametlik tee kunstimaailma sisenemiseks algas tõsiselt alles pärast nooreusa turbulensset perioodi. Aastatel 1945 kuni 1949 otsis ta õpetust Taras Ševtšenko Kiievis asutatud riiklikus kunstikoolis. See aluspõhjaline haritus andis tehnilise vundamendi, mis oli hädavajalik tema hiljumatele, keerukatele visuaalsele keelele. Teostamist ja meistriomasust süvenemiseks suunas ta oma teekonna Kiiev Art Instituuti, kus õppis aastatel 1949 kuni 1955. Need aastad olid tema jaoks otsustavad, kuna ta jagas oma tähelepanu maali- ja grafikaosakondade vahel; see kahedirektsiooniline haritus võimaldas tal avastada nii pliiidimaali laia ulatust kui ka grafika täpsust.

Kunstiline stiil ja mitmekülgsed tehnikad

Hryhorii Havrylenko liikus kunstimaailmas rahutul kuriositeetega, keeldusudes end piirata vaid ühe meediumi või teema abil. Ta oli märkimisväärne nälg ukraina avangardliku kunstiliikumuse üks liigutaja 1960. aastatel – ajastul, mil ekspressiooni piire laiendati ja uuesti määratleti. Tema kälg oli sama arvult kodune nii raamatugrafika vaikikus ja intiimsuses, kui ka pliiidimaali laivalises ulatuses. Ta püüdis tabada maastikude olemust ja portreetide loovust nii palu mitmekülgsete tööriistade abil, eksperimenteerides sageli sellega, kuidas valgus ja vari kokkupuuduvad erinevatel pindadel.

Tema tehniline mitmekülgsus oli tohutu, näidates sügavat mõistmist sellest, kuidas erinevad materjalid võivad muuta teose emotsionaalset toonust. Ta töötas tempera ja õli-värvi ja kartongiga, korduvalt värve kihtide kaupa ladades, et saavutada konkreetne sügavusmeel, ning oli samasalt oskuslik akvarelli ja pastelli peenel puudutusel. Kui ta pöörduks trasside ja jooniste poole, oli tema jooned täpne ja täristatud, luues kontrasti tema maalidelt leiduva voolava ja eksperimentaalsete loomulikkusega. See tema elu periood oli määratletud julge eksperimenteerimisega värvide ja vormidega, eiramistega, mis püüdisid jääda vaid lihtsale või ootatavale.

Aja jooksul liikus tema tähelepanu siiruma graafilistele kunstidele, eriti aga keerulisse ja nõudlikku värvilise linoleograafika tehnika poole. See spetsialiseerumine lubas tal uurida tekstuuride ja julgete, graafiliste kujundite maailma viisil, mida tema varasemad, peaaegu maalidena väljendunud teosed olid vaid vihjanud. Tema võime üleminekust pehmetest pastellist tekstuuridest linoleograafika teravatele ja siinidele marksid annab peidetud tõe kunstnikust, kes otsis pidevalt uusi viise oma visiooni lehele või liaisile üle kandmiseks.

• Blue house (1950)
• Self Portrait (1950)
• Composition (1958)
• Nika (1960)
• Autumn (1964)
• Landscape (1983)

Märkimisväärsed teosed ja kunstiline panus

Kunstniku käsi liigus suurepärasel sulavusega nii laia laia linate ja intiimse trükitud lehe vahel. Kogu oma elukaare jooksul pühendas ta suure osa oma loovenergiast raamatumaailmale, luues illustratsioone üle kolmkümmendese erineva väljaandese. See töö nõudis peenuset puudutust, kuna ta püüdis kirjandusliku vaimu visuaalseks vormiks tõlkida. 1965. aastal pöördugi tema tähelepanu Dante teosele Vita Nova, luues grafikaid, mis püüdisid tabama teksti olemust. Ta tõi visuaalse elu ka Panas Myrnyi romaanile Chipka, demonstreerides oma võimet inhabida teiste lugusid läbi oma joonede ja värvide.

Tema pliiidimaalid paljastasid sageli tema visiooni teisiti, ehk hoopis isiklikumat külge. 1964. aastal loodis ta teose Tüdruku pilt, mis on jäänud tema visuaalse ajaloo oluliseks osaks. Seda järgnes 1965. aastal Suve triptiik — seeria, mis võimaldas tal uurida valguse ja aastaajade muutuvaid meeleelu. Need teosed näitavad kunstnikku, kes on sügavalt süvenenud oma motiivide nüansidesse, olgu selleks siis naiste näod või muutuva atmosfääriga maastikud.

• Tüdruku pilt (1964)
• Suve triptiik (1965)
• Illustratsioonid teosele Vita Nova (1965)

Näitused ja professionaalne elukäik

Hryhorii Havrylenko professionaalne teekond oli määratav nii olulise avaliku tunnustusega kui ka selle ajastu jaoks omandiets süsilõvikute ja ootamatute katkestustega. Alates 1955. aastast kasvasi tema roll kunstimaailmas pidevalt, tänu järjepidevale osalemisele nii reputaatsioonsel tasemel toimuvatel kui ka all-liitvates näitustel. Tema loov reach laiunes ka Nõukogude Liidu piiridele, kui 1965. aastal eksponeeriti tema teoseid Leipzigis. Need esdumised võimaldasid tema unikaalsel visioonil kohtuda laiemaga publikiga, kinnitades tema positsiooni kui märkimisväärsel kunstnikul na Ukraina kunstiscenel.

Tema suhe ametlikulate institutsioonidega oli keeruline ja mitmekülgne. 1960. aastate alguses püüdis ta oma teadmisi edasi anda õppekirja Kyiv Art Institute'is. Siiski jäi see õppeperiood keset tegevust lõppema, kui ta jäi ideoloogilistel põhjustel ametist kõrvaldatud. Sellistest professionaalsetest tagaseseisudest hoolimata ei lopa tema loovus ning kunstiline impulss ei olnud kahanenud. Lõpuks saavutas ta võimaluse korraldada Kiivis soolo-näitusi, millest kõige olulisemad toimusid 1974. ja 1980. aastal. Need näitused avasid avalikkale uue akna, võimaldades kogada tema pidevalt arenevat värvi ja vormi täiuslikkust.

Hilisemad aastad, surm ja pärand

Hryhorii Havrylenko viimased aastad pöödisid Kiivile, kus ta jäi elama kuni oma surma kuni 23. veebruaril 1984. aastal. Tema lahkumine jättis ukrainase kunstimaailma tühimiku, kuid see energia, mille ta oma värvi- ja vormiekperimentide sisse valas, on endiselt kättesaav ja mõistav. Ta oli veetnud kümned aastad oma ajastu keerukuste seas navigeerides, liinudes akadeemilisest rangusest avangardliku julge ja ekspressiivse keele suunas. Isegi siis, kui tema tähelepanek liikus hilja elu jooksul vastu värvilise linoleodre detailse täpsuse poole, jätkus tema varasemate, vooldjama helmse tegevuse vaimne kõlamine tema kaasasegas kunstnike stuudiotes.

Tema mõju püsib tänapäevasteni järglaste käes, kes leidsid inspiratsiooni tema kehtrustavast kehkutamisest ning eelistest, mis ei olnud sidudud jäikade konventsioonidega. Laiendades piireid sellele, mida ukraina kunst väljendada võis, aitas ta vormida oma ajastu kultuurilisi narratiive. Tema elu on sügav mõistmine sellest, kuidas kunstnik võib kasutada abstraktsiooni ja graafilist täpsust, et leida oma unikaalne hääl ning muutuva poliitilise ja sotsiaalse maastiku keskel. Tema visiooni kaja on tsentraalselt käiv tänapäevaste loovetegevuste vahel, kus uurinakse vormi ja emotsiooni vahelist sügavat seost.

• Tribute to the death of Mykola Bazhan (1983)
• Landscape (umbes 1983)
• Orans (umbes 1982)