Hyde Park

Varajane elu, pere ja õppimine

Aastal 1880 jõudis maailma Chatou, Prantsuse Yvelinesi piirkonnas asuv küla, kus sündis André Derain. Tema varajased aastad said vormuda Île-de-France'i vaiklavates maastikudes, kus ümbrivillast tulenev loomulik uudishimik hakkas temameedis juurduma. Kuni 1995. aastani oli ta juba alustanud iseseisvat õppimist, püüdes maailma visuaalsust mõista oma silmadega, mitte läbi ametliku õpetuse. See enesearenduse periood võimaldas tal arendada oma isikupärast vaatamisviisi veel enne, kui akadeemiline rangus oleks tema tahtele oma vormi sundinud.

Maalari tee ei olnud tema ainuke kaalukohas. 1988. aastal otsis ta struktureeritumat haridust, õppides lühiajal inseneriks Académie Camillos. Just needes akadeemilistes saalides tegi tema elu otsustava pöörde; ta osales Eugène Carrière'i juhendamisel toimuvatel maaliõppetundidel ja kohtus seal Henri Matisse'iga. See kohtumine muutus tema elu kulku, tõstes ta ingliseid täpsest insinööritööst vastu lamedat, ekspressiivset lõuendit. Tema ambitsioonid olid tugevad, kuid kodanikulised kohustused katkestasid tema progressi. Septembrist 1901 kuni 1904. aastani täitis ta oma teenistuse Commercys, olles eraldatud oma kunstilise arenguga, mis peatus ajutiselt tema kasvava karjääri kohal.

Fauvistlik revolutsioon ja Collioure

1905. aasta suve päikesekõrgus tõi ootamatut ja valguskastet muutust André Derain ja Henri Matisse elule. Nad rändasid koos kalastajatepõlve Collioure'i, kohta, kus kohalik valgus näis nõudvat täiesti uut vaatamise viisi. See rannikumaastik sundis kunstnikku lahkuma traditsioonilistest esitlusreeglitest ja uuesti avastama maailma värvitoonide kaudu. Tema 1905.–1906. aastatel loodud tööd olid määratletud rahutul ja lühikesel kompromissitud värvilisusega, mis šokeeris neid, kes olid harjunud pehmematele ja vaarampõlvedele. Kasutades lihtsustatud jooni ja ekstreemset värvide kasutamist, püüdis ta tabama maastiku olemust, eelistades intensiivseid, segamatuid toone maailma loomulikele, pehmetele toonidele.

See radikaalne lähenemine maali kunstile tekitas tugeva reaktsiooni nii avalikkuse kui ka pressi poolt. Kunstnikud kohtusid sellise üllatusega, et nad said oma uue nime all tuntuks Les Fauves ehk metsikud loomad. Kuigi see nimi oli algastavalt mõeldud nende väetabelis oleva kontrollivõimet üle naljakas pealmine, võtsid kunstnikud selle endale üle. André Derain'i linate sel aastal ei püüdnud ta imitaatiliselt koopia teha loodusest nagu fotograaf, vaid kasutas värvi kui otsest emotsiooni väljendust. Julge børdsitamine ja hämmastavad värvipaletid tähistasid täielikku murdu kõigest senise kunstihangetest.

• Landscape at Collioure (1905)
• Fishing Boats, Collioure (1905)
• The Lighthouse at Collioure (1905)

Londoni maalid ja tellimused

Märtsis 1906 nägi kunstikaupmees Ambroise Vollard kunstnikus uut suunda ja saatis ta Londoni. See ei olnud pelgalt ekskursioon, vaid sihtotstarbeline tellimus tabada linna olemust, mis oli olnud paljude maalijate teema juba pikke aega. André Derain jõudis Inglise pealinna ning hakkas nägema linnamaastikku intensiivse värvi prisma kaudu, liikudes eemale Prantsuse maapiirkonna vaiksusest. Ta püüdis metropoliside energiat tõlkida midagi sellist, mida ei pelgalt nähta, vaid sügavalt tunda.

See periood andis kunstnikule kolmkümmend uut maali, pöörates tähelepanu Thamesi jõele ja linna massiivsele arhitektuurile. Ta ei püüdnud reprodutseerida jõega sageli seostatud halli udukaudust; selle asemel kasutas ta julgeid toone vee liikumise ja sildade siluettide kirjeldamiseks. Tema visioon linnast oli radikaalne kõrvalekaldumine neist atmosfääristunud uuringutest, mida olid teinud tema e predecessorid. Ta keskendus mälestusmärkidest koosnevale struktuursele kaalule ja linnakeskkonna rütmile ning muutuvale valgusele.

• Charing Cross Bridge, London
• London Bridge
• Houses of Parliament at Night, London
• Charing Cross Bridge

Need teosed jäid tema populaarsemate loomingute hulka, kuna need pakkusid värske vaatepunkti juba hädaväljaks muutunud tuntud keskkondadele. Keskendudes Thamesile ja Tower Bridge'ile, tabas ta moderniseeritud tunnet ja rahutut liikumist. Paksu värvikihituse ja ebatraditsioonilise värvigavanduse abil suutis ta portretteerida linna kui elava, hingava entiteetina, mis koosnes valgusest ja varjust.

Evoluutioon klassilismi ja gootika stiili suunas

Aja möödudes hakkasid tema noorekonu metsikud impulssid rahunema. Umbes 1907. aastal tekkis tema käes ja silmas märandav muutus ning tema kunstiline väljund muutis asjaolusemaks ja rangemaks. Varem tema linatele omast kontrollimatust värvilisusest sai trimmud disiplinatlikum lähenemine. See üleminek ei olnud äkiline murre, vaid järk-järguline liikumine struktuuri ja vormi suunas. Ta otsis uut tüüpi tõet, mis ei tulnud värvi šokist, vaid kompositsiooni vaiksel jõust.

Aastatel 1911 kuni 1914 astus ta faasi, mida paljud on nimetanud tema gootika perioodiks. Sel ajal muutus tema huvi Vana Maali kunstnike ja klassikaliste vormide vastu veelgi silmapaistavamaks. Ta lahutas oma varasemate aastate valjustest ja segimata pigmente, otsides selle asemel kontrollitud ja intellektuaalselt ranget vaatamise viisi. See oli otsingu periood, mil ta pöörduis tagasi kunsti alustele, et leida uusi teid edasiliikumiseks.

Suur sõda muutis tema elu ja kunsti maastiku veel kord. Konflikti järel astus ta välja uue liikumise, tuntud kui "Tagasipöördu minek korda", juhtina. See uus klassikalisus püüdis leida stabiilsust ja selgust sügavate muutuste ajastul. Ta sai osaks sellest taassünnist, aidates suunata kunsti poole struktureeridama ja traditsioonilisema esteetika. Tema tööd peegeldasid seda järjekindlust ja korras oleva olemist, mis oli puudunud tema eksperimentaalsetel aastatel.

• Harlequin and Pierrot, 1924
• The Last Supper of Jesus, 1911

Huvilahud ja viimased aastad

Aja möödudes laenas kunstniku huvi kaugele puuvillastega lõendatud lõendist, sagedades ulatuma ka teatri maailma. 1919. aastal suunas ta oma loovvaate lavale, pannes kokku balleti La Boutique Fantasque Ballets Russes'i trupile. See uurinemismatk seltskonnas, kus mängiti lavakujunduse ja kostüümide maailmas, paljastas tema töös uue rütmi ja suurepärase visuaalse spektakli, mis täiendas orgaaniselt tema arenevat esteetikat. Tema võime püüda tähelepanu vormide ja värvide abil jäi jätkuvalt tema kollegade seas tunnustatud, mis viis lõpuks 1928. aastal Carnegie auhju võitmiseni.

Tema elu viimased kümned olid iseloomustatud pideva uurinemise ja uue klassicismi otsinguga, mis kujendas täielikku nurgapööret tema noorekonnu metsikatele impulssidele. André Derain jäi aktiivseks kunstimaailma keskses, isegi kui Euroopa poliitiline maastik tema ümber pidevalt muutis. Lõpuks jägi ta maailmast 8. septembril 1954, jättes jätkud eeskuju ja kunstilise pärandi, mis oli läbinud nii palju erinevaid väljendusviise kui ka kunstiline evolutsioon.

Pärand ja mõju

Fauvismist liikumuse kaja, mille tõttu André Derain koos Henri Matisse’iga uusi horisonte avas, ulatus kaugele tema algaste värvivalguse šokist. Murdes traditsioonilised sidemed sellele, kuidas värv peegeldab füüsilist maailma, avas ta teele struktuursed innovatsioonid kubismis ja emotsionaalse intensiivsuse kaasaegses ekspressionismis. Tema pidev ulanek on uue visuaalse keele järele tähendas, et Collioure päikeseküllastes maastikudes õpitud õppetunnid rändasid lõpuks põhja poole, mõjutades saksa ekspressionismi arengut. Ta ei lihtsalt maalib; ta aitas ümberdefineerida hääliku ja pintsl strokes olemuse.

Tema mõju jäi püsivaks kaasasotsijaks järgnevaid kunstnikke, kes püüdisid leida tasakaal tema varajaste aastate råbeda energia ja hilisemate teoste struktureeritud disipliini vahel. Isegi kui tema oma stiil liikus suunas austere ja klassikalise lähenemise poole, jätkus tema noorekonnu radikaalne vaim edasi kõlumis. Ta tõi esile, et kunstnik võib liiguda oma noorekonnu metsikute, segimata toonide ja kontrollitud, intellektuaalse ranguse vahel, ilma et kaotaks oma loomingulist tõde. See kohanemismõõdukus tagas tema vankumatu koha moderniseeritud kunsti ajaloos, isegi kui liikumised, mille sünni ta oli kaasapõletus, arenesid täiesti uutesse vormidesse.

• Charing Cross Bridge, London
• Harlequin and Pierrot
• The Last Supper of Jesus