Varane elu, pere ja haridus
Mihail Scotti sündis kunstikategi, kus värv ja joon olid osa tema vereperhe pärandist. Tema isa, Ivan Karlovich Scotti, töötas dekoratiivmaalrina ning oli pärit Põhja-Itaaliast, tuues endaga Venetia vastuarmastuse detailidele. See sügav seos tema itaali päritoluga kujastas tema kodukeskkonna esialgseid atmosfääre, täistes seda kultuurilise rikkuse ja esteetika vastuarmastusega. Pärast isa surma sai Mihail uue elu ja tema kasvatus sai osa ajaloolise maalari Aleksei Jegorovi hoolistust. See üleminek bioloogilisest perekonnast mentoride eestkõnese hooluse alla määrkas tema vormingasaastad, muutes tema kunstilise teekonna sügavaks ja täis tähendust.
Tema harine teekond algas Püha Katariina katoolikus koolis, kus ta sai oma esialgse hariduse. Sealt suunas tema tee otsapoinnaga Imperiaalse Kunstiakadeemia poole. Akadeemias veetis ta aega kuuldes ja õppides, imeldes ja omadust sügavalt sisastades oma kutse tehnilisi nõudlusi. Tema käte liigutused näitasid juba varajast lubatust vormide uurimisel; ta pälvis hõbemedali oma võimekuse eest, mis oli suutnud vangustada elust joonistatud täpsust. Kuni jõudis 1835. aastani, olles lõpuks oma ametliku hariduse, lõpetas ta oma õppimise aukkõla, pälives kuldmedali.
Karjäär Venemaal ja Itaalias
Pärast oma ametlikku õppekurssi lõpetamist veetis Mihail Scotti aega Šepelevi mõisas Ardatovi lähedal. Seal olid tema päevad täidetud joonistustunidest ja ikoonide maaliapidamisest. See vaikne ja pühendunud tööperiood eelnes liikumisele kuldpõlevas päikesevalgus
Tema kunstiline teekond viis ta uuesti alla religioossete teemade juurde, kuid täiesti uutes keskkondades. 1844. aastal maalid ta ikoonid Istanbulis asuvas Vene õrtseadma kirikus. Kuni 1845. aastani jõudis ta looma ikoonide sarja Nižni Novgorodi Spas-katedraali jaoks. Need religioosne tellimused aitasid ta nimed kunstiajal ajaloos kinnistada ning lõpuks kuulustati teda akadeemikuks.
Õppe- ja religioossed tööd
Moskvas võttis Mihail Scotti üle õpetaja ja inspektori kohad Moskva maali, skulptuuri ja arhitektuuri koolis, asendades seal varem töötanud Fjodor Zavyalovi. Ta veetis seal oma aega uue põlvkonna maalide suunaminele, pöörades tähelepanu nende hulgale, kes õppisid tema juures. Tema õpilaste seas olid Konstantin Makovsky, Nikolai Nevrev, Vasily Perov ja Sergei Gribkov. Ta jälgis nende tööd, edastades neile tehnilisi alustaluseid, mis olid saadud tema oma rangast koolitust.
Tema harja suundus sageli pühasse. See periood oli täis arvukalt religioosne tegevus, kus ta jätkas mitmete sakraalsete teoste loomist. Saint Peterburgis panustas ta Annuntiatio (Teatis) kirja dekoreerimisel, teost, mida juhtis Konstantin Thon. Tema käed liikusid vaheldusult klassikonna vaikete nõudmiste ja kiriku maali püsliide ning disiplinseeritud tähenduste vahel.
Rihvi ja viimased aastad
1857. aastal viis tema kunstiline otsing ja vaba hing uute piiride taga, kus ta liikus läbi Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa, järgides seda sama rändavat eluviisi, mis oli olnud tema varajasteks aastad. Need ränded olid loomulik muster elule, mis oli pühendatud Euroopa kontinendi valgusmängude ja vormide sügavamale jälglemisele.
Tema Prantsusmaa-elamused said lõpu Pariisis, kus 1861. aastal kustutas tema üle ägelik ja lühiajaline haigus. Mihail Scotti sai oma viimad õhtada Montmartre kalmistul, jättes jätkama vaiksema kunstniku elu, mis oli olnud pidev ränd maalikunstnikuna Venetsia akadeemiate ja Euroopa kunstistuudiode vahel.
