Johannes Wilhjelm

Varane elu, pere ja õppimisaastad

Johannes Wilhjelm ilmub ajaloolistesseki registritesse 7. jaanil 1868, olles sündinud Taani linnas Nakskov. Tema teekond pühimpuna õppimise suunas algab klassikalisest keskkoolist, kus ta matriculeeris aastal 1887. See akadeemiline alus mües tema tee viib otse Kopenhaagni. Ta otsib tehnilist täiuslikkust Harald Fossi tehnikakoolis, tegu, mis valmistab ette tema sisenemise Kuninglikku Taani Kunstikakadeemiasse aastal 1888.

Ajastik edasasiljubes muutub tema õppimine üha spetsiaalsemaks. Aastate 1892 ja 1894 vahel liigub Wilhjelm Kunstnernes Frie Studieskoleride sfääri. Siin õpib ta P.S. Krøyeriga, imeldes ühte selle ajastu olulisemat kunstikuna ja omastades tema meetodid. See õppeperiood täpsustab tema kunstilist lähenemist enne, kui tema tähelepanu pööratakse teiste meistrite mõjule.

Oluline turningpunkt toimub aastal 1903. Wilhjelm veetab aasta õppides Kristian Zahrtmanni juures. See spetsiifiline õppimisaeg tähistab lahkumist tema varasematest, jäikamatest suundumustest. Mentorlus Zahrtmanni juures annab tehnilise ja stiililise raami, mis määrab tema hilist loomuliku loomingulise väljundit.

Teised ja kunstiline areng

1890. aastad tähistavad otsustavat pöördet Johannes Wilhjelmi kunstilises trajektööris. aastal 1893 rändab ta koos Kristian Zahrtmanniga Itaaliasse, tegu, mis muudab tema visuaalse keele algupõrandaliselt. Ta veetab mitu aastat Itaalia maastikus süvenenult, vahetades ära oma varasemate, jäikemad kompositsioonid palettiga, mida defineerivad valgus ja värv. Vahetmere päikese mõju on kättevaadav sellistes teosedes nagu Motiv fra en Procession i Appenninerne, kus stseen erevalgus on peamine ülesanne.

Aastad möödavad ja tema tähelepanet pöörab see Danema põhialade poole. Umbes 1910. aastast alates hakkab ta regulaarselt külastama Skageni kunstikoloniat. Ta asub piirkonnas püsivamalt, omandades 1916. aastal maja Skageni Østerbys. Siin pöörub tema teemade keskel kummid ja põhjaäärne rannavalgus, kasutades sageli oma tütriga oma figureerivate rõhupunktina. Skagenis viibitud periood on tema karjääris märkimisväärt peatüt, mis juurdutab tema tööd Danema ranniku spetsiifiliste tekstuuridega.

Pärast seda liigub kunstnik läbi erinevate Euroopa maastikute. 1920. aastate alguses elab ta Lõhnavalantsis, jätkades uute keskkondade otsimist, mida on võimalik langeda liaisendile. Tema liikumised peegeldavad elu, mis on pärinev valguse jälgimisest – alates Itaalia mägede kuumusest kuni Jütlandi rändavate liivadega ja Prantsuse ranniku laidundusega.

Tehnika ja kunstiline stiil

Johannes Wilhjelm varajased pintstööjad on oma olemuselt eristuva ja struktureeritud kvaliteediga. Teosades nagu Bøn om Regn ja Vinhøst I Abruzzerne kasutab ta friisilaadset reliefistiili, mis loob sensoalseid, tasapisi sculpturalseid sügavusi. See on tehnika, mida Kristian Zahrtmann hiljem juba ei soovitanud. Kuid ajaga, kui kunstniku suhe Zahrtmanniga süvenes, muutus ka tema väripalett. Rigiidne kompositsioon asendus Itaalia eriti Civita d'Antinos valgusrikkade ja värviliste maastikudega. Siin on Zahrtmanni mõju vältimatu, väljendudes fluidsemas ja luminöosemas värviuuringus.

Loodus püsib tema loomingulise maailma keskse päätegelasena. Kirjeldades end kui "looduse last", otsis Johannes Wilhjelm Danish maastiku råjust tekstuuru. Tema kunstiline teekond viis päikeseloojest Itaalia kukklaid kuni Skageni liiguvate düunide ja Jütlandi laiadate mooride juurde. Tema teosed püüavad kinni nende keskkondade eripärase valguse, olgu selleks rannikukoostisid Sønderstrandi juures või heigid Idyl paa Heden (1908) üksildust.

See maastikuga olev sügav side ulatub ka tema ametlikummate tellimusteni, kus ta pööris tähelepanu pühadele figuuridele ja altaripiltidele, nagu näiteks Daphnis og Chloë (1906).

• Bøn om Regn
• Vinhøst I Abruzzerne
• Motiv fra en Procession i Appenninerne
• Idyl paa Heden (1908)
• Daphnis og Chloë (1906)
• Malerinder på Skagen (1912)

Näitused ja tunnustus

Danish art institutsiooniline maastik moodustas aluse Johannes Wilhjelmi professionaalse staatusele. Alates 1893. aastast kuni 1939. aastani säilitas ta pidevat kohalolu koos Charlottenborgis, esitledes oma teoseid seal igal aastal. See järjepidevus peegeldab pikaajalist ja sügavat seosust kehtiva kunstimaastikuga. Tema mõju ulatus üle loovsest ka administratiivsete ja hariduslikemate struktuurideni; vahel 1905 kuni 1914 aastate vahel oli ta Charlottenborgi püsiva komitee liige. Seda teenimisperioodi järgnes otsene roll akadeemias, kus ta esindas seda 1914. aastast kuni 1922. aastani.

Tema tehnilise meisterlikkuse ja kunstiliiku tõstmise eest tunnustust andisid ametlikud auhinnad. Aastal 1910 pälvis ta Eckersbergi medali ning sai seda kõrget auhinda veel kord aastal 1911. Kui ta teosed jõudisid väljaspool Taani piire, liikusid need läbi rahvusvaheliste ringkondade. Ta eksponeeris oma kunstilist visiooni Itaalias, Prantsusmaal, Norjas, Saksamaal ja Suletis, paadates oma maailmapilti laiemasse Euroopa konteksti. Kuigi tema kohalolu Taani akadeemias ja Charlottenborgis oli stabiilne, laiendasid need rahvusvahelised näitused tema maastikude ja portreetide ulatust ja mõju.